Täna aasta tagasi oli minu senise elu kõige kurvem päev, sest lahkus mu kallis vend Kristjan. 

Viimaste nädalate ärevate sündmuste taustal tunnen temast eriti puudust. Ta oli lugenud tohutult sõjaajaaloo kohta ja omaks kindlasti ka praeguses ärevas olukorras kaalutletud arvamust, mis ja miks. Mäletan, et kunagi nüüdseks juba vist päris hulga aastaid tagasi, kirusin uudiseid vaadates, et Putin on üks hirmus inimene ja kuidas temast küll lahti saaks. Kristjan ütles siis, et aga kust me teame, et kui Putinist lahti saaks, ei tuleks hullem. Täna tundub, et hullem enam olla ei saaks. Aga võib-olla oli Kristjanil selles suhtes õigus, et võiks ka veel hullem olla - võrreldes selle aastate taguse ajaga on Ukraina täna ilmselt tugevam ja võimekam, ehk siis on võidetud aega. Samuti peame olema tänulikud, et oleme saanud head ja rahulikku elu nautida juba pikki aastaid. Me ei tea, mis veel ees ootab, kuid peame lootma, soovima ja uskuma, et me ei pea ise sõda nägema.

Mina olen elule tänulik veel eest, et olen saanud elada vabas Eestis. Ja kuigi meil on pikk ja pime talv ning vahel on külm ja vahel on lopane, vahel ajab närvi EKRE ja vahel on kurb, et kõigil ei ole Eestis hea elada, siis tegelikult on meil praegu ikkagi kõik suures plaanis väga hästi.

Ma olen tänulik, et mul on pere, kes on mind alati toetanud ja armastanud ning kes on minu kindel tagala - seda on rohkem kui paljudel meie ümber. Kuigi kaotasime oma kalli Kristjani lubamatult vara, siis olen õnnelik, et saan tagasi mõelda kõigile neile hetkedele, kui ta oli meiega ja et tema rahu ja tarkus saadab meid tänini.