Lehvitame Sulle, kallis vend, sinna pilvepiirile!

Mina mäletan Kristjanit, vöi lihtsalt Paasi nagu me poistega teda kutsusime, judotreeningute ajast. Tal oli väga omapärane tehnika millega ta vastaseid matile selil suutis panna. Me isegi hakkasime seda nn. "Paasi konksuks" kutsuma, töötas effektiivselt ja alati pidi ettevaatlik olema kui Kristjaniga maadlesid. Meeles on veel koolidevahelised judovöistlused kus tollased Tartu 1.kk, 2.kk. ja 5.kk kövasti madistasid. Kristjan oli alati oma kooli eest väljas ja see tegi 5.kk vöistkonna sageli vöitmatuks. Veel uks omapärane asi Kristjaniga oli see et vähemalt judotrennides ja vöistlustel "meeldis" tal alati keelt ninna ajada.  Me keegi ei saanud aru milleks see talle vajalik oli aga omapärane see oli. Ju siis oli tal liiga pikk keel :)

Ma mäletan Kristjanit, kui inimest, kes oli kõigi sõber ja kellele meeldis sõpradega koos olla.

Arvan, et ta mõtles nii: "Elu peab huvitav olema"  kui
- matkadel pani proovile enda ja teiste teadmised, osavuse ja mängulisuse...
- sain hüüdnimeks Siisike;
- andis teada, et kui talle külla jõuame, peame ikka signaali ka andma;
Ja me signaalitasime  tänava algusest peale.
- saatis mu emale kaardi, kus kirjas - Palju õnne sünnipäevaks ja toredat vanaemaks olemist!
Kristjan tegi kõik, et kõigil oleks hea... 

Tänan Kristjanit ja ta peret ilusate mälestuste eest!
Airike

Armas sõber Kristjan,

pole veel suutnud Sinust mõelda minevikuvormis. Lihtsalt reisides, õppides, elutrikke jagades tekivad suhted, millel pole ajalist mõõdet. Need lihtsalt on, ajatud ja kirkad.
Sinule mõeldes meenub sõber, kes on eelkõige väga soe, hooliv, tark ja hea lastetoaga (ps! aitäh vanematele!).
Tihedamatel õpinguaastatel olid sageli innustaja mingile järjekordsele tegevusele, retkele, võimalikule jamale :))) - Sa olid katalüsaator. Selliseid algatusi saatis alati Sinu hea huumor. Isegi nii harva, kui Sa torisesid, siis kõrvaltvaatajatele oli see ikka naljakas. Sa lihtsalt polnud toriseja, pigem mini-mossitaja.
Tagantjärgi saab öelda, et Sinus on rohkem avantüürlikku geograafi olemust kui enamustel "päris" geograafidel. Näiteks see sama Kadri Leetmaa poolt kirjeldatud hääletusreis 1994 suvel Mount Blancile, kus me neljakesi (2 paarina) tollase Saksamaa transiitviisaga (tänan siinkohal Sinu ema Tiiut, tänu kellele me selle saime!) alustasime ja teisel hääletuspäeval üksteist kaotasime. Nimelt Sinul oli väga suur raamiga spetsiaalne seljakott, teistel ka midagi normaalset, aga minul mingi suvaline ENSV "OH ja AH matkal" stiilis kott. Sai siis otsustatud nii, et minu seljakotti paneme kogu nelja inimese toiduvaru (Turisti eine põhiliselt) ja Sinule minu matkasaapad koos kogu vahetusriiete sh. aluspesuga. Noh plaanis oli ju igal õhtul kokku saada. Aga võta näpust - peale esimest päeva kaotasid paarid üksteist ja kohtusid alles 1 kuu hiljem, Kotka tänava Paaside staabis. Ehk minu kogu 1 kuu riietus oli see, mis esimesel päeval selga jäi, aga kott oli toitu täis! Teil Kataga ei olnud kahjuks süüa, küll aga oli kogu täiskomplekt minu tagavarariideid. Aitäh Sulle, et vedasid minu riided ja saapad Mount Blancile ja veel koju tagasi!
Selle reisi ajal läbisime 1 kuu jooksul 12 riiki (muidugi ilma viisadeta!?), kasutades talupojatarkust ja algajate hulljulgust. Ps! Tollal oli korralik piirivalve kõikjal, ilmselt oleks üsna koomiline olnud olukord, kus Sinu kotist oleks läbiotsimisel leitud paras ports naiste aluspesu ja matkasaapad. Ja selliseid naljakaid olukordi juhtus Sinuga alati! No kasvõi Sinu prillid! Kui need polnud järjekordse ürituse käigus mõrase klaasita, kõverad või kadunud, siis oli see pigem erand.
Ja Sinu pere - aitäh, et Sa avasid oma kodu uksed ja lasid tutvuda oma perega. Meid, matkakaaslasi, oli alati palju, me polnud just vaiksed ja ontlikud, pigem armastasime sauna ja vaidlemisi. Kõige selle juures ei tajunud ma kordagi, et me polnud Teile teretulnud. Sul on suur süda, et jagasid seda kõike meiega.
Sa olid üks eriline frukt ja suur tänu selle eheduse eest!

Jään Sind igatsema!
Kessu

See võis olla aastal 1999 või 2000, kui EPA klubis toimus tantsupidu, mille käigus põrandal reipalt ja süüdimatult ringi põrgelnud Kristjan Paasile anti õhtu parima tantsija auhind. Paas käis laval auhinda kätte saamas ja tervitas sealt rõõmsalt oma austajaid.

Mäletan Paasi (pigem ikka kutsusime geograafide ringis teda nii) sumo 'maaletoojana'. Mingist hetkest alates oli justkui nii, et eriti just taliüritustel oli sumoturniir alati kavas ja Paas selle peaorganisaator. Naised naistega ja mehed meestega, segapaare Paas ei lubanud mingil juhul - nii võis asi niisama lõõpimiseks üle minna ja kuhu see siis kõlbas. Enamasti oli Paas muidugi ise ka võidumees, kuid talle omasel tagasihoidlikul moel ei teinud ta sellest mingit numbrit - protsessis oli oluline. Üks Paasi kaotus sõber Peebule on mul aga eredalt meeles. See juhtus meie maakodus Veskimõisas, kus turniir toimus vanaaastaõhtul tiigijääl. Jää on aga teatavasti libe ja seda oli Peep Leppik osav ära kasutama.  Paas oli sellise ebasportliku käitumise peale tõsiselt solvunud, mossitas ikka tükk aega. Lõpuks vist sai Peep ta õlle ja saunaga ikkagi üles turgutatud. Osalema ärgitas ta sumos kõiki aga alati, muhedalt ja toetavalt.

Ma isegi vist tean, kus sind esimest korda kohtasin. Ma arvan, et see oli 1994. aastal teel geograafidega Piusa koobastesse. Mina olin esimese kursuse tudeng. Millegi pärast arvan, et see võis olla bussis, mis viis Orava jaamast Oravale või oli see kõik Verioral. Igatahes puupüsti täis bussis sattus mu kõrvale keegi, kellel oli kaasas liitreid koduveini. Ilmselt sellest piisas esmaseks sõbrunemiseks. 1995. aasta kevadtalvel toimus Tatrate talimatk, kus olime kõik juba suured sõbrad ja ilmselt ei puudunud toona Kristjan üheltki geograafide ja looduskaitseringi ürituselt. Mäletan, et paljud arvasid, et Kristjan õpibki kindlasti geograafiat. Eks meid sidus ka see üldine huvi maailma geograafia, poliitika, kultuuride jms vastu. Igasuguseid matku, sünnipäevi ja üritusi oli toona kogu aeg, olime noored ja elu oli aktiivne. Küll juhtus ühel hetkel see, et Kristjan hakkas tööl käima või oli välismaal õppimas vms. Ta oli meist paari aastaga justkui ees. Mäletan, et kui Kristjan õppis Gotlandil, saatis ta mulle raha, et me ikka Meenikunno rabas Vabariigi aastapäeva korralikult tähistaksime. See toonane 100 või 200 SEK-i oli siin suur raha. Eks seosed Tartu rahvaga jäid väiksemaks pärast Kristjani Tallinna kolimist. 2002. aastal töötasin minagi Tallinnas ja mingil perioodil ööbisin sageli Kristjani juures. Viimasel kümnekonnal aasta kohtusime küll vähem. Viimati nägin sind su ristiisa matustel. Eks me ju teadsime, et olime sugulaste sugulased. Puhka rahus!  

Selles, et Kristjan ülikooli ajal geograafide seltskonda sattus, seal end koduselt tundis, ja geograafid tema kodus, olin süüdi mina ja selles omakorda Airike... ikka nii, et keegi käis kellegagi matkal ja siis käis see keegi jälle kellegagi teisega matkal ja nii edasi... Matkakaaslane oli ju kõige väärtuslikum ja ausam sõber. Olid need põnevad ajad, mil saime veel mõned aastad avaral nõukogudemaal seigelda ja siis uutmoodi Euroopat avastama asuda. Kohe minu esimesel ülikoolisügisel oli Kristjan see tore matkakaaslase matkakaaslane, kellega koos Tartut avastama hakata. Muidugi asusime kohe ka uut matka planeerima, seekord Uuralitesse. See, miks Kristjan oma juuksed selleks puhuks punaseks värvis, ei kannata internetiavarustesse kirjutamist. Teavad need, kes teavad. Igatahes Uuralitesse me ei jõudnud, jäime pidama Setu eelahelikku, saime sõbraks Meenikunno metsaonnidega, käisime minu vanaema juures suitsusaunas. Sel korral jäid Venemaa avarused meile kättesaamatuks, aga ega matk sellest kehvem polnud ja uued matkakaaslased olid jälle südame külge kasvanud. Järgnes Koiva kevadine paadimatk, kus Kristjan matka ajal härrasmeest mängis ja ülikonda kandis, ikka Kristjanile omasel mängulisel moel ja kogu matka jooksul rollis püsides. Suvel aga pakkisime Kessu, Grogi ja Kristjaniga seljakotid makarone, sprotte ja konserve täis, sõitsime Balti Ekspressiga Varssavisse ja asusime sealt häälega teele Prantsusmaale. Esialgu oli meid neli. Leppisime kokku, et hääletame paarides ja kohtume Koblenzi linnas selles kohas, kus kiirtee läheb üle Reini jõe. Telefone ju polnud, aega meil oli, kes jõuab enne, see ootab teisi. Meile tundus, et meie jõudsime enne. Jõudsime sinna silla alla pimedas näljasena. Kristjan läks julgesti tahmase söögitegemispajaga esimesest uhkest eramajast joogi- ja söögivett küsima. Head inimesed andsid meile suure Sangria veini pudeli ja head plastikust veepudelid, mis meile reisil suureks abiks olid. Kessut ja Grogit aga ei tulnud ega tulnud. Hiljem muidugi selgus, et Koblenzi linnas ei ole ainult üks kiirteesild. Nii meie matkaseltskonna teekond kahes suunas kulgeski. Mina ja Kristjan suundusime ikka Alpidesse, ikka Euroopa kõige kõrgema tipu suunas. Oli ju Kristjan aastake varem edukalt Elbruse vallutanud, mul jäi mõni nädal pärast Kristjani käiku oma matkakaaslastega Elbrusele jõudmata. Olime tahtmist täis, et mis see Mont-Blanc siis ära ei ole, madalam ju Elbrusest. Sinna tippu me ikkagi ei jõudnud, isu läks üle pärast seda, kui kõik hinnad järgmisele kõrgusele jõuda hirmus kallid tundusid ja jalamilt rada ei leidnud. Seiklesime niisama Alpide liustikke ja matkaradu mööda (kassid olid ju ometi kaasas). Ja eks punane vein oli ka niisama hea. Mõnda seika on eriti naljakas meenutada. Nimelt olime parasjagu jõudnud kusagile kohvikusse mägiteel ja meil olid joogipudelid ära kadunud. Mõtlesime, et mis seal ikka, teeme siis selle kulutuse ja ostame ühe pudeli Prantsuse mineraalvett. Praegu ei tuleks selle pealegi, et vee ostmine midagi erilist on. Mäletan selgelt Kristjani pettunud nägu, kui ta kalli hinna eest soetatud veepudeli matkatee kõrval kivi otsas avas. Tema nägu läks kõveraks ja ta ütles: „See on ju täiesti tavaline vesi!“ See tundus tookord aastal 1994 absurdne, et maksad palju raha täiesti tavalise mullita ja maitseta vee eest. Asusime samamoodi pöidlaküüdiga tagasiteele. Otsustasime teha põike Münsterisse, kus Kristjani ema parasjagu oma kolleegidega suvekoolis oli. Eks kotid olid ka juba kergemad ja toiduvalik, mida priimusel sussutada kesisem. Kristjani ema kostitas meid lahkelt ja edasine kodutee läks nüüd palju jõudsamalt. Eks see koht, kus ärakaotatud matkakaaslastega üksteise seiklusi kuulata ja matkapilte vaadata, ja järgmisi plaane teha, oli ikka Kristjani kodu keldrisaun. Sealt edasi sai koos tehtud veel üks vihmane Tartatematk. Üks väike Kristjani komme on veel meeles. Nimelt pani Kristjan üsna tihti endale käe näo ette, kui teda kusagil ootamatult pildistati. Tal oli selle kohta nali: „Aga äkki ma tahan peaministriks saada ...“

Mina tundsin Kristjanit Riigikontrolli päevilt. Tööalaselt ma temaga eriliselt lähedalt kokku ei puutunud, küll aga võitlesime külg külje kõrval sporditandril, nii jalgpallis kui ka lauatennises. Jalgpallurina oli Kristjan sitke võitleja, ainuke kes meie trennides ka sõna otseses mõttes verd on valanud.
Kristjan oli meie jalgpallimeeskonna väravavaht. Võiks öelda, et selline vana kooli kollkipper seejuures, kandes tihti ka Lev Jašini või Evald Tipneri stiilis sonimütsi. Ja silma paistis ta seejuures erakordse visadusega. Tihtilugu võis väravale löödud pall tal prillid eest pühkida, kuid Kristjan hüppas ka järgnevate väravalöökide peale - kuulmise järgi.
Veel mäletan ma kuuldusi, et Kristjan hoidis ühes oma kirjutuslaua sahtlis kopsakat šokolaadi julgeolekuvaru. Osad Riigikontrolli naiskolleegid omasid õigust sealt enda varusid täiendada. See pani mind ka veidi kadedust tundma, et mina daamide huvi millegagi äratada ei suutnud.
Kristjan ei läinud kergelt närvi, ka mitte spordiareenil. Aga kui see siiski meie mängutasemest tulenevalt vahel võistlusolukorras juhtus, siis oli tema ainuke kes suutis adekvaatselt julma paratamatusega leppida.
Eks tuleb ka nüüd meil leppida.

Kristjaniga oli linnareisidel kindel käekiri. Tema initsiatiivil kujunesid reisistandardiks turud, kulinaaria, metrood, spordiüritus ning alternatiivne teekond.

Turul takseerisime kohalikke hoidiseid, kalasektorit ning joogikultuuri. Vähem tähtis polnud üldine melu, turusagin ja vaimustus mõnest nostalgilisest artefaktist nagu näiteks auguta WC paber. Pärast turupäeva oli õhtune lauake kaetud turul leituga mille koostis mõnikord tundmatuks jäi. Kohalik, naturaalne, kerge kiiksuga eine, soovitavalt kohaliku memme, taadi tehtu läks Kristjanile alati korda. Audiitorile omase põhjalikkusega püüdis ta jälile saada roa saladustele ning pakkus võimalikke koostisosi, retsepte. Hiljem kodus üllatas ta meid reisil tähelepanu väärinud roogade kokkamise ja serveerimisega.

Metrood olid Kristjanile linna hingepeegliks. Piisas paarist põgusast metroo külastusest, et saada ettekujutus kultuurist, suhtest inimeste ja võimu vahel. Peterburis nuputasime pikalt, et miks metroos prügikaste pole ja käisime nagu ullikesed prügi näpus. Hiljem selgus, et metroodes olid kõik prügikastid eemaldatud vältimaks sinna pommide sokutamist. Lisaks metroole olid au sees taksojuhid kellega teinekord plaane pidades sai päev pöörde uue seikluse suunas. Jerevanis tulin mina kord poest välja, poe ees oodanud Kristjan ja Uku olid aega parajaks tehes peatanud takso ning palunud juhti visata meid Tbilisi. Minut hiljem istusime taksos, viis tundi hiljem nautis ta Hartšood kohalikus koduses söögikohas Tbilisis.

Harva möödus reis külastamata spordivõistlust. Jalgpallimats Buhhaaras, Berliini olümpiastaadionil, Kreeka ja Türgi vaheline korvpallimatš Istanbulis. Võistlus ise polnud peamine. Oluline oli võistlusele kogunemine, üldine melu, fännikultuur, pealtvaatajate kaasaelamine ja vahepausidel toimuv ning mängu järgne külastajate lahkumine, kus jälgisime hoolega kas ja kuidas leerid väärikust hoiavad. Meenub episood, kuidas Berliini olümpiastaadioni väravas pidas turva Kristjani kinni. Nägime eemalt läbiotsimist, millegi konfiskeerimist. Lõpuks sai ta tulema. Ütles, et vahetas massihävitusrelvana kasutatava kingalusika protokolli vastu. Aus kaup nagu ta asja kokku võttis.

Alternatiivsed teekonnad. Turistikaid vältisime, kuid alati see ei õnnestunud. Hoidsime radadele mis jutustasid kohalikke lugusid kohalikelt. Graffitite ajalugu ja tänapäev Berliinis, Odessa sisehoovide saladused ja äärelinna autentsed majad, Bosporuse sildadel õngitsejate päevarütmi kaardistamine, kalastuse järelevalve on vaid mõned näited.

Pealtnäha lihtsad, kuid alati unikaalseks kujunenud reisid Kristjaniga elavad edasi mälestustes, lugudes. Kristjan oli hooliv ja vägagi tähelepanelik ning lähedaste eludele siiralt kaasaelav. Paar aastat tagasi, Tashkendis oli mul sünnipäev. Kristjan üllatas mind algusest lõpuni isetehtud kartulisalatiga mis maitses täpselt nagu mu lemmikroog lapsepõlves (va sibul mille lisamise ta unustas nagu talle kombeks oli). Küsimuse peale, et kuidas teadis just kartulisalatit teha? Vastas ta, et ma olla kunagi sellest rääkinud.

Paas sattus geograafide seltskonda läbi matkamise. Ega enamus ilmselt ei teadnudki kust ja kuidas ta välja ilmus. Sobisime kohe kokku ja asjad hakkasid juhtuma. Eredaimana meenub talimatk Kõrg Tatratesse 1995, millest siia ka paar pilti on lisatud. Üldiselt keeras ilmataat meil sel matkal palju algseid plaane tuksi. Palju sadas vihma ja oli kõvasti pilves, mis ei aidanud kaasa ei Zima telgi veepidavusele ega kõrgele ja kaugele turnimisele. Aga nalja sai muidugi kõvasti. Saime semudeks ühe kohalikuga, kes majutas meid oma sõbra korterisse. Sõber saabus aga ootamatult tagasi ja sellest tuli paras jama. Ja sellest sinikaveinist, mida kodanik Jacob H(nimieitulemeelde) tegi, ei hakka ma üldse rääkimagi. 

Siiski, ühel hilisel pärastlõunal jõudsime Krivani orus samanimelise järve äärde (49.16147102972524, 20.00707008257189). Ilm oli läinud selgeks ja külmemaks. Öö oli tähti täis ja kuu valgustas orgu nagu filmis. Ümberringi paistis nagu tsirkusorg, kõrged kaljuseinad pea igas küljes. Otsustavalt tekkis Kristjanil plaan hommikul vallutada Krivani tipp ja teha seda otse mööda aheliku külge lumekeelt mööda üles minnes. Ma ei mäleta mis asjaoludel juhtus nii, et me pidime seda Kristjaniga kahekesi tegema. Igatahes oli hommikuks kõik muutunud. Õigemini kõik oli tagasi seal, kus ta enamuse sellest matkast oli. Ilm oli …..  Tihedas pilves ei näinud palju kaugemale kui kümmekond meetrit. Aga vihma ei sadanud! Nooruse uljuses ei saanud me muidugi pidama ja otsustasime plaani siiski ellu viia. Don’t try this at home! See ei olnud sugugi hea mõte – aga elamus jäi eluks. Meil polnud mingit varustust, ei kasse, ei kirkasid, ei köit. Kiivritest või sidevahenditest rääkimata. Suusakepid olid. Alguses polnud hullu. Oli järsk aga tagusime saabastega lumekeelde astmeid ja saime kõrgemale. Kui sadula peale jõudsime – siis alles läks järsuks. Ja, vähemalt minu jaoks, jubedaks. Rühkisime edasi. Paas ees ja mina järel. Ikka nii, et nii käetega kui jalgadega tagusime lumme astmeid millele toetuda. Ühel hetkel vajusin kogu selle lumekeelega 20cm alla. Süda jätkas vajumist, läbi saapasääre ma ei tea kuhu. Igatahes ütlesin Paasile, et aitab – nüüd on liiga ohtlik. Juba ammu oli. Paas ei tahtnud tegelikult tagasi pöördumisest midagi kuulda. Krivani vallutamise tuhin oli hinges. Aga ta siiski leppis olukorraga. Olematu nähtavusega lahku minna oleks olnud sinna üles turnimise rumalusele liigne lisa. Et haavas nuga veel keerata ja soola ka peale raputada, hakkasime kuulma hääli. Need polnud me peades vaid neid tegid meie matkakaaslased, kes olid läniud veidi maada mööda orgu tagasi, tõusnud lihtsast kohast harjale ja mööda harja tippu liikunud. Ja nüüd hüüdsid sealt meid otsides. Me ei olnud kaugel – vahest paarkümmend kuni 100 meetrit. Aga siiski oli tipp meile püüdmatus kauguses. Kuidagi saime alla. Ja tegelikult ka pettumusest kiiresti üle. 

Üleelmine aasta käis mul poeg suvel sealsamas tipus. Mina telefoniotsas nagu takjas: “Vaata sealt servast alla. Vot seal me Paasiga kõõlusimegi. On ju järsk! Ära sina kunagi nii tee, eks!”.

Paas, kurat, vara!

Kollaaž Riigikontrollist. Tänud Raina Loomile jagamise eest

Töötasin Kristjaniga aastaid koos Riigikontrollis. Ta vahepeal käis ära. Aga õnneks tuli tagasi.
Mäletan hästi tema sõbralikku kavalat naeratust. Vahel ikka torises ka. Niimoodi armsalt. Krissu (nii teda hellitlevalt kutsusime) peale sai alati kindel olla. Aga ükskord ta vedas küll alt. Käisime üht kutsekooli väisamas. Kristjan juba hoiatas ette, et sealt kingitakse alati torti kaasa. Õpetavad ju pagar-kondiitri eriala. Ja tal oli jälle õigus. Saime kolm kreemitorti, sest meid oli kokku kolm. Kristjan armastas hästi süüa ja kokkas ise suurepäraselt. Kuid magusahammast tal polnud. Nii ta meid hätta jättiski. Pidime koos teise kolleegiga kolm torti ise ära sööma. Sest lähetus oli mitmepäevane ja külmkappi polnud. Kristjan itsitas kõrval, meil süda läikis. Võtsime siis kõik koos natuke šašlõkki peale.

Kristjaniga tulevad ikka meelde reisid, lähemal ja kaugemal. Reisideks valmistumine tekitas temas elevust ja oma põhjalikkusega viis end kohalike oludega kurssi ning tegi plaane. Sellega sütitas ta uudishimu ja avastusrõõmu ka oma sõprade ja reisikaaslaste hulgas.
Kristjani teadmised erinevatest maadest olid avarad, piirideta varasalv. See oli kindlasti üheks põhjuseks, et tekkis tihe läbikäimine ja klapp Tartu Ülikooli geograafidega alates tema ülikooliõpingute aastatest. Ja talle meeldisid ikka krutskid ja reisidel mõni nö kiiksuga missioon. Näiteks Tatrate mägimatka ajal oli tal kaasas kangajupp, millel kirjas „Estonian Embassy“ ning see pidi olema nähtav kogu reisi jooksul. Mõnikord võttis ta reisile kaasa harukordselt naljaka mütsi. Miski omamoodi tõmme oli Kristjanil mägedesse – need maastikud justkui kirjeldaks osa temast. Kristjanile, ehk Paasile (nagu teda ikka kutsusime, sest vahel oli seltskonnas ju mitu nimekaimu), läks korda laiem ühiskondlik elu tema ümber ja talle meeldis arutleda. Sai vahel ikka ka vaieldud. Meenub üks tema kasutatud fraase „noo, kui sa nii arvad“. Oma südamliku ja vahel veidi pahura olekuga hoidis Kristjan oma sõpru.

Viimati kohtasin Kristjanit juhuslikult Endla looduskaitsealal, olles ise pikal matkateel seiklemas. Kui küsisin, kuidas läheb, vastas: „Noh, mis seal ikka, kõik on neljad-viied“. See tundus nii hea vastus – ka sellepärast, et mitte öelda lihtsalt „hästi“.

Mulle meenub esimese asjana see, et kui teda veel meie juures tööl ei olnud, siis tööplaani arutelul pandi kõik segased ülesanded uuele tegijale :). Ja siis tema lahe huumorimeel: näost ei lugenud välja, aga keeras pea kuidagi viltu ja siis ütles midagi tabavat. Hiljem trehvasin teda aeg-ajalt Stamina jooksusarjal. Liikus oma rahulikus tempos, aga eks suurema kujuga tegelased ongi sellised rahulikumad, ei särtsu-plärtsu ringi.

Kord töölähetuse lennul sattusin kokku reisisellide trioga – Kristjan, Uku, Janno. Kindlasti viskasime nalja, lõõpisime. Meelde jäi sellest aga tunne, et vot see on sõprus ja vot kus oskavad võtta aega, et teha seda, mis meeldib.

Mu kodu seni ägedaim keraamiline kauss Piusa savikojast (2003) on Kristjani valitud - see jäi ette, kui oli vaja minna seirama nahkhiirte eluolu. Maha ei saa vaikida ka Kristjani ja Uku Matsi Balta turult kingiks toodud Tšehhi kristalli (alles ja kasutusel) ning kunstiharrastajatest neliku – Kristjan, Janno, Uku Mats ja Lauri – ühisloominguna valminud maali (see oli minu portree, on alles, hoiustatuna keldris ootamas õiget näitusepinda).

Riigikontrolli ajal oli mingi hetk (kui õigesti mäletan, siis Aivo Vaske ja Jüri Raatma metoodiliste juhiste järgi ja Partsi heakskiidul) kombeks teha seirereise mööda Eestit, et olla veendunud selles, et auditeeritakse teemasid, mis on ikka päriselu probleemid, mitte bürokraatlik formaalsus. Ei saa salata, et need retked Narvast Kuressaareni hõlmasid enne ja pärast tööd sageli ka selle kandi olulisemate vaatamisväärsustega tutvumist. Oli selleks siis kohalik muuseum (sattusime Hiiumaal klaasikoja näitusele), militaarehitiste varemetel turnimine (jah, sai ka üle aia ja aia alt ronitud), matkaradade (siis polnud veel laudteid) avastamine.

Kui Kristjan justiitsministeeriumist ära läks, jättis ta meile toredad legoautod ja muud kraami. Kord tuli mu juurde endine töökaaslane Hannes Kont, samal ajal keegi üliaktiivne soomlane rääkis minuga terve tunni telefonis ja ma ei saanud sõnagi vahele öelda. Hannes istus pool tundi, samal ajal ulatasin talle autojupid kokkupanekuks, pani kokku, aga soomlane ikka rääkis, Hannes läks siis lihtsalt minema.

Minule meenub Kristjaniga kohe see, et tema kihutamisel toimusid mitmed meeskonnamängud, nagu Monopoli õhtu justiitsministeeriumi keldris ja fotojaht Andres Parmase suvilas. Ta oli tõeline eestvedaja ja taganttõukaja ühes inimeses.

Kõige eredamad hetked seonduvad ikka looduse ja matkadega, seda suutis ta salamisi ja nagu muuseas lisada igasse tööülesandesse või töökaaslaste ühisüritusse.

Tegelikult oli Kristjan ju ka kirglik mängumees. Meenuvad keldris peetud pokkeriõhtud ja muud kaardi- (tänapäeval nimega „libahunt“, toona oli kasutusel mängu natuke negatiivsema varjundiga nimi) ja lauamängud – nendeta ei möödunud ka ühised suusareisid Haanjasse.

Kristjan ja kulinaaria on veel üks sõnapaar, mis kindlasti kokku käib. Matkadel tehtud supid ja grillid. Hatšapurid ja adžika.

Kristjanile mõeldes kangastub silme ette triibuline madrusesärk, mis tal Parmaste suvilas, ja vist mitte ainult fotosessiooni tarbeks, vaid kogu ürituse vältel seljas oli. Ja siis meenub meie külaskäik tema Uue-Maailma koju, kus ta meile isetehtud sööke pakkus. Ja siis mitmeid aastaid tagasi hetk peol, kus ta mind ligitükkiva purjakil seltskonnamehe eest kaitses, öeldes tollele, et lõpeta ära, see on vastik – ja ma pääsesin.

Kristjan, Sa olid nii väärikas. Sinu hiiumaiselt heledapäine pea, veidi sissepoole mõtlik pilk, muhe elutarkus ja heasoovlikkus on jätnud meisse oma jälje. Kõik seigad, mis meil Sinuga meenuvad, on helged ja tekitavad hea tunde. Eks see räägib Sinu kohta nii mõndagi. Sest Sinuga sai nalja. Aga vahel oli kahju vaadata, kuidas bürokraatlikud või inimlikud nõmedused Sind rususid – ja need jäid kuidagi Sinu sisse. Kristjan, Sa olid nii suure ja hea südamega mees. Sa olid uskumatu süveneja, kiiresti probleemi põhituuma tabav, tasakaalukas ja analüütiline. Sa olid sõbralik, tark, heatahtlik, taktitundeline, suhtlemises maitsekas ja toetav. Sinu jutus oli iga sõna omal kohal ja tabav. Ja praegu mõtleme, nii kahju…. Nii kurb… Nii tänulikud, et Sa olid…. Nii ootamatu, et Sind pole… Aga see tunne, mis Sinust jääb, Maya Angelou sõnadega: „Inimesed unustavad, mida sa ütlesid või mida sa tegid, aga nad ei unusta, kuidas sa panid neid tundma.“

Armas Kristjani perekond, meil on siiralt kahju, et Kristjanit enam pole. Tunneme teile südamest kaasa ja oleme väga tänulikud, et me saime Kristjaniga kokku.

Töökaaslased, rännukaaslased, mängukaaslased ja lihtsalt kaaslased Andri, Anu, Brit, Dilaila, Einar, Jako, Kaire, Mari-Liis, Martin ja Saale justiitsministeeriumist

Kohtumine 1

Kristjanit mäletan ma veel ajast, mil teda tegelikult ei tundnud. Töötasin aastail 2002-2003 Tööturuametis, mis toona asus Tallinnas Luha tänaval. Igal hommikul jalutasin mööda seda tänavat kontori poole ja vastu tulid inimesed, kes olid ka kuhugi teel. Päev-päevalt, nädal nädala järel hakkasid vastu tulijate näod korduma ja järjest tuttavamaks muutuma, selline tööpäevane rutiin. Ühe nendest vastutulijatest leidsin mingil hetkel kontoris oma toast, ütles, et on audiitor, küsis küsimusi, uuris-puuris. Printisin talle mingi paberi, jäi vist rahule. Hiljem muidugi tuli ta veel vastu, siis oli viisakas juba teretada.

Kohtumine 2

Mõni aasta hiljem töötasin Justiitsministeeriumis. Meile pidi tulema uus töötaja. Isegi mõningast reformi hõngu oli tunda, muutusid struktuurid ja muu. Tuligi siis see sama Luha tänava audiitor oma valge peaga ja ütles nime, kuigi ma juba teadsin seda. Pärast sättisin ennast kontoris ta lähedusse istuma, sest sai olulisi teemasid arutada, sai nalja ja nõu, mida läks ikka vaja pigem rohkem kui vähem.

Kohtumine 3

Veel mõni aasta hiljem uurisin Kristjanilt, et kas audiitori töö on ka aus ja hea. Ta ütles, et on. Sattusime Riigikontrollis samasse rakukesse tööle. Sai pikalt oldud, sai palju jalgpalli mängitud. Eesti Casillas - nii kutsuti teda ühel võistlusel, kui ta sonimüts otsustavalt kuklas järjekordse palli väravast eemale suunas. Jälle olime kontoris mõneks ajaks kõrvuti.

Kohtumine 4

Töötasime uuesti samas majas, kuigi eri asutustes, juhtusime möödunud aastal kokku trammipeatuses. Kristjan küsis, et miks ma autoga tööl ei käi? Ja meenutas mu meelehärmiks juba ununenud lugu, kuidas kunagi Justiitsministeeriumi päevil Moskvitšiga Harku Vanglat külastasime. Külastus oli edukas, kuigi auto käivitamine tagasisõiduks vahest mitte nii.

Neid pildikesi Kristjaniga meenub palju, kõik nad toovad naeratuse näole.

Olime Kristjaniga aastaid kolleegid Riigikontrollis. Kristjan oli selline lahe tüüp, kes oskas talle omases muhedas toonis väga tabavalt ja humoorikalt midagi öelda, kui vaja. Näiteks, kui Tallinnas esimene Vapiano avati, siis võeti kord plaani kolleegidega sinna lõunat sööma minna. Ikka uus peene pasta koht ja puha. Kristjanit sinna minekuks kaasa rääkida ei õnnestunud, ta ütles muhedalt: „Ma ei saa aru, miks ma peaks makaronide eest nii kõrget hinda maksma“. See oli siis naljakas ja teeb mulle siiani nalja .

No ja need Kristjani reisid ja reisijutustused. Olgem ausad, üldiselt kuulame kolleegide reisimuljeid vähese huviga. Kristjani reisid ei olnud aga sellised steriilsed mugavusreisid vaid iga reis oli seiklus. Huviga jälgisin näiteks Kristjani Twitteri kontolt kunagi otsereportaaže Lähis-Idas, Armeenias, Gruusias, Ladina-Ameerikas ja Põhja-Norras käimistest. Reisidelt naastes pakkus Kristjan kolleegidele tihti ka midagi reisikohale omast. Meenub näiteks väga maheda maitsega grusiinide tšatša, mille kanguse kohta Kristjan esialgu infot meelega ei jaganud ja lasi seda rahus kolleegidel tööpäeva lõpus proovida, täitis aga usinalt uuesti pitse …. hiljem lisas muhedalt, et kangus on miski 50% .

Kui Kristjan oli 19 aastane, siis tekkis meil ja veel kolmel sõbral mõte minna ja vallutada ära Kaukasuse mäestiku kõrgeim tipp Elbrus 5642m. Laenutasime Tartu alpiklubist "Firn" varustuse. Lugesime erinevaid reispäevikuid ja arvasime, et nüüd oleme valmis. Ettevalmistus oli ainult üldine treening.  Meie üritus kulges ilma viperusteta. Tippu minemise päeval hakkasid  kõrguse meetrid meie olemist raskemaks tegema. Koos sõbraliku viieliikmelise tiimiga jõudsime Elbruse sadulani. Sealt edasi ei olnud küll palju minna kuid hõre õhk ja järsk jäine sein tegid edasi mineku väga raskeks. Nägin siis Kristajni silmis tõsist võitlusvaimu ja soovi edasi minna, mis andis ka mulle jõudu juurde. Teiste liikmete jõud rauges ja nad pöördusid baaslaagrisse tagasi. Läksime edasi kahekesi ja jõudsime tippu. Tundsime koos siirast rõõmu saavutatu üle. See hetk jääb meelde igaveseks.

Ühel sügisel tegime Kalamaja avatud hoovide päeval aias kodukohvikut. Kristjan lõi entusiastlikult kaasa. Ta armastas Gruusia kööki, sestap keetis juba päev varem ette suure potitäie rikkalikku hartšod. See sai nii tummine, et sai muudkui vett juurde lisatud ja maitsvat suppi jätkus ja jätkus ja jätkus. Samas ajal, kui õues käis supiäri, küpsetas Krisjan toas hatšapurisid, millest levisid jutud mööda Kalamaja. Nii et kui uus pirukas ahjust tuli, olid tahtjad juba järjekorras ootel.

Ma mäletan kui Kristjan/Kõmmi viis meid Hendrikuga ühel suvel Emajõele lodjaga sõitma. Ma olin siis veel päris väike ning ei mäletagi eriti täpselt, kui kaua me Emajõe peal seilasime. Küll aga tean kindlalt, et kui ema meile pärast vastu tuli, siis ma olin  rampväsinud, sest laeval oli nii palju huvitavaid kohti, kus sai turnida ja rippuda. Päev mulle sellegipoolest väga meeldis ning on jäänud hästi positiivselt meelde. Kristjan alati teadis, kui midagi põnevat kuskil tehti ja võimalus kaasas meid ka nendesse üritustesse.